circle

OMAtsirkuse etendus "CIRCLE"
esietendus: 12. dets.
Kanuti Gildi SAAL, Pikk 20, TALLINN

Lavastaja: Kaja Kann
Muusika: Dimitris Kamarotos
Lavastaja abi: Margus Terasmees
Kostüümid: Merit Ridaste
Valgus: Revo Koplus
Treener: Heidi Kann

KAVALEHT

Liepaja pildid.

Artistid:
Kristin Made, Kädi Metsoja, Johanna Terasmees, Anni Veskimäe, Johanna Sooba, Kert Erhard Ridaste, Maria Netti Nüganen, Lee Kelomees, Tea Teearu.

Kunagi ammusel ajal elasid inimesed, keda nimetati tsirkuse inimesteks. Ühel etendusel õhkas publikust üks poiss siirast vaimustusest: "Oi, kui kaunis! Oleks, et see kestaks nii igavesti!" Nüüd on nad neetud. Juba sadu aastaid reisivad nad linnast linna ja külast külasse, kus esitavad oma ammu pähe kulunud tsirkusenumbreid. Nad on jäänud kinni oma vanadesse mõtetesse ja tegemistesse. Sellest hetkest peale on tsirkuse sees hakanud juhtuma veidraid asju. Hula rõngas ajab artisti taga, kurikad panevad zonglööride käest plehku, akrobaadid toituvad oma nooruspõlve mälestustest ja õhuakrobaadid ei tee enam maal ja taeval vahet…..”

Publik arvas nii:

Omatsirkuse etendust “Circle” ei saa kuidagi vaid tsirkuse etenduseks nimetada.
Pettunud võisid olla need inimesed, kes ootasid kloune ja tantsivaid karusid. Tihtipeale peetakse meil tsirkust millekski lapsepõlve kuuluvaks. Seda minnakse vaatama koos laste või kogu perega. Kahjuks Omatsirkuse etendus on suunatud rohkem  kooliealistele ja vanematele, kes ei hinda vaid välist sära ja klounaaži, vaid neile, kes suudavad  kaasa mõelda ning näha peidetut. Võib öelda, et etendus “Circle” ei olnud tsirkusetendus vaid lavastus, milles läbi põimunud muusika, tants ja akrobaatikanumbrid ning millele vürtsiks lisatud tsirkusetrikid. Kavaleht andis informatsiooniks, et tegmist on Omatsirkuse vanima põlvkonna lahkumisetendusega. Võib olla sellest ka  see teema – igavesed tsirkuseinimesed, kes ei pääse oma rollist enam välja. Lapsed või mis enam lapsed – noored inimesed kandsid oma rolle hästi. Nägime väga väsinud akrobaati, keda kannustas üleenergiline paariline, väsinud riistvõimlejat, kes vahepeal laua alla magama jäi. Alati ilmusid ei tea kust kaks tsirkusejuhti, kes valju “Voila!” hüüete saatel artistid end kokku võtma sundisid. Väsimust ja läbipõlemisefekti toetas  esinejate grimm ja esinemiskostüümid. Laialivalgunud silmameik, huulepulk, kottis silmad, tülpinud ilmed. Kõik lõi mulje, et tegemist on läbipõlenud, kurnatud arstistidega, kes teevad oma tööd masinlikult, tehniliselt prefektselt , aga elutult ja tülpimusega, ilma ühegi emotsiooni ega särata.Publikut nende jaoks justkui ei ekisteerinud. Nad tegid oma värki, ajasid masinlikult oma asja, ega oodanud ei aplausi ega tunnustust. Vaid üks noormees tardunud naeratusega,”keep smiling” tõstis käsi ja ootas aplausi.Aga keegi ei plaksutanud, sest see mõjus taotluslikult võltsilt.
Visuaalselt oli lavastuses väga kauneid hetki. Akrobaadi poosid laua peal pukkidel, kogu trupi  zongleerimine laval – nii, et laval oli vaid üks suur valge-hõbedane virvendus ja hularõngakeerutaja lõputud rõngad, mis otsa ei saanud ja  aina uued ja uued rõngad talle peale lendasid kuni ta murdus. Dimitris Kamarotose muusika mõjus rusuvalt ja sürrealistlikult. Oli hetki, kus minu ees istuv ca neljaastane. tüdruks surus oma kõrvad kinni ning puges isale lähemale. Väiksele vaatajale võis see muusika hirmus tunduda.
Seniks võib huviga ootama jääda, millega tuleb Omatsirkus välja oma järgmise põlvkonnaga. Neid võis näha etenduse eel olevas kitsukeses lavalaluses saalis akanalaudadel esinemas. Pimedast õuest vaadatuna mõjusid nad Kanuti Gildi saali akendel  efektsete ja  kutsuvatena – mis põnev asi seal saalis täna toimumas on?

Pilte vaata siit