ENG | RUS | EST   Avaleht > Akrobaatika Kool > võistlused
transbg

Urve Eslas kirjutab Postimehes

Sport võitis. Nagu alati.

30.05.2011
Urve Eslas

Reede õhtul käis Kalevi spordihallis korraga kaks üritust – üks oli spordivõistlus, sportakrobaatika; teine Mart Kangro tõsielu­show «Open Tallinn 2011». Viimase eesmärk oli – kontseptsiooni kohaselt – asetada sündmused konteksti, kus need tavapäraselt aset ei leia. Ja laval näidata seda, mida seal tavaliselt ei näe – päris karaktereid, päris pisaraid. Et vabaneda sellest neljandast seinast, mis lava publikust eraldab.


Ei ole kindel, kui palju soovitust spordihallis realiseerus. Üks on aga kindel: Mart Kangro tegi reede õhtul palju selleks, et muuta sportakrobaatika tuttavamaks neile, kes olid tulnud vaatama etendust. Kas ta ka sportlastele (või spordivõistlust vaatama tulnutele) kaasaegset tantsu (või kultuurile iseloomulikku lähenemist) lähemale tõi, on vähem kindel.

Kui viimased märkasidki, et spordivõistlustega samal ajal mingi etendus käis (nad vähemalt oleks pidanud märkama, sest väljaku serva riputatud ekraane oli raske ignoreerida), ei viidanud miski sellele, et nad toimuvast ka aru said. Seega: kui sellest ettevõtmisest keegi midagi võitis, oli see sport, mis sai juurde neid, kes teavad, mida sportakrobaatika, selle reeglid ja põhimõtted endast kujutavad. Ma pole kindel, et kultuuri tähendus spordivaatajatele enam mõistetavaks sai.

Ideele endale pole midagi ette heita. Eksperimenti, kus konteksti vahetades sunnitakse publik ka pilku vahetama, on ikka tehtud ja tavaliselt töötab see hästi.

Mitte väga kaua tagasi proovis seesugust lähenemist Briti väljaanne The Guardian, mis lasi spordist kirjutada kultuuriajakirjanikel ja kultuurist spordireporteritel.

Tulemus oli oodatult vaimukas. Eesti kontekstis käib niisuguse vahetusega kaasas alati veidi kibe absurdinoot, mis viib tavaliselt juba eeldusena ette antud tulemuseni, et sport ikka ei ole kultuur, hoolimata ühest ministeeriumist ja jagatud eelarvest. Ja eriti ehk just seetõttu.

Mart Kangro lahendus oli küll vaba vähemalt väga selgest, ettekirjutatud «õigest» tõlgendusvõimalusest, kuid jäi samas ühesuunaliseks sillaks või poolikuks kommunikatsiooniks: sport jõudis kultuurile lähemale, kultuur spordile mitte.

Juba loodetud neljanda seina kadumine sai töötada vaid kultuurietendust vaatama tulnute, mitte spordivõistluse vaatajate jaoks, kes suure tõenäosusega ei saanud aru, et ka nemad on need, keda vaatama tuldi ja et nad on lavale sattunud, ehkki istuvad endiselt tribüünil.

Kuid ma ei ole kindel, kas see ka etendust vaatama tulnute jaoks toimis. Kontseptsioon – õigemini selle tuttavlikkus – lämmatas võimaluse selle realiseerumist kogeda. Jah, spordivõistlust on võimalik vaadata kui tantsukunsti etendust, kui draamat või mõnda muud kultuurinähtust. Ja on võimalik ka vastupidi. Aga seda kõike me juba teadsime, olime juba näinud, jõudnud analüüsida. Marcel Duchampi saab teha vaid ühe korra. Iga järgmine kunstisaali viidud pissuaar loodetud pilgumuutust ei too.

Lavastus
: Tõsielushow ''Open Tallinn''
Lavastaja: Mart Kangro


Selle artikli leiad SIIT
© 2019 MTÜ Eksperimentaalse Liikumise Keskus